Korralik amet annab alati leiva

Eesti suurim ametikool võiks olla suuremgi
Allikas: Kooli ABC

Tihti arvatakse, et kutsekooli pääseb igaüks, kes vaid minema vaevub, ja sisse saavad needki, kelle õppeedukus pole seni olnud kiita. Need, kes nii räägivad, ei tunne tegelikke olusid.
Seda, kui võhiklik on selline «kõik-saavad-sisse» – jutt, võib järeldada kas või üheainsa kooli näitel. Eesti suurimas ametikoolis, Tartu kutsehariduskeskuses on õige mitmel viimasel aastal asjad hoopis sedapidi, et õppima mahuvad ainult pooled soovijatest ja populaarsematel erialadel on konkurss väga tihe. Lootusetult on ajast maas ka õpetajad – kui selliseid on –, kes üldhariduskoolis oma klassi laiskvorste hirmutavad kulunud jutuga: «Kui sa õppida ei viitsi, ei saa sinust mitte midagi – ainult kutsekooli kõlbad!»

Loe edasi SIIT

Ülikoolist kutseõppuriks

Arvate, et vastupidi oleks justkui loogilisem? Vahet pole! Iga aastaga on ametikoolides üha rohkem õppureid, kel kõrgharidus juba käes – ja alati on ka neid, kes pärast kutsekooli ülikoolis jätkavad.
Eelmisel kevadel sain kätte Tartu Ülikooli humanitaarteaduste bakalaureuse diplomi. Kui lõputöö kirjutamise hullusest lõpuks toibusin, avastasin, et olen – leebelt öeldes – tagasi nullis: järjekordne kool on lõpetatud, järjekordne tunnistus näpus, aga TEHA ei oska ma endiselt midagi. Vähemalt mitte midagi sellist, mille tõttu tööturul kõik mind märkaksid ja palgata sooviksid. Mõte sellest, et kuidagi tuleb ju leib lauale teenida, saigi määravaks, kui langetasin magistrantuuris jätkamise asemel otsuse alustada puhtalt lehelt ja pressida jalg kutsekooli ukse vahele. Mõeldud, tehtud: asusin õppima Tartu kutsehariduskeskuses sekretäritööd.

Loe edasi SIIT